See kõik aga ei tähenda, et kõhnahäbistamine inimesele isiklikult vähem haiget teeks. Olen seda isegi kogenud, kui pärast lahutust stressi tõttu pea kümme kilo alla võtsin. Kaaludes 50 kilo, kuulsin sageli kommentaare „Ma näen su ribisid“, „Sa paistad juba läbi!“ ning „Kas sa sööd ka midagi?“. Samas oli inimesi, kes vihjasid, et minu trauma ja läbielamine on täitsa okei hind selle eest, et niisuguse kehani jõuda, ehkki ka minu 59kilone keha vastas ühiskonna normidele. Mul ei olnud justkui turvalist ruumi nende tunnete peegeldamiseks, sest selles ei nähtud probleemi. Siin aga peitub küüniline paradoks – valu on väike hind ideaalkeha eest. See osutab sellele, mida inimesed on valmis maksma, et absurdse täiuseni jõuda. Justnimelt absurdse, sest täiust tegelikult ei eksisteeri.

Jaga
Kommentaarid