Lavakunstikooli katsetele Tallinnasse suundus toona Pärnus elanud Liisa Pulk bussiga. „Pärnu-Tallinn bussis õppisin veel luuletust pähe, ilmselgelt oleksin võinud sellega rohkem tegeleda. Mina ei saanud esimene kord eelvoorustki edasi. Kõik, mida esitada sain, oli natuke ühest ja teisest luuletusest, natuke laulu,“ meenutas näitleja. „Oli kohe näha, et siit ei tule midagi,“ muigas ta nüüd tagasi vaadates, ent toona oli läbikukkumine talle valus löök.

„Minu jaoks kukkus terve maailma kokku - see oli ainus asi, mida ma tahtsin,“ tunnistas Pulk. „Mäletan hästi, kuidas sõitsin tagasi ja istusin üksinda pimedas kuskil Pärnu ranna muuli kivi peal, nutsin seal poole ööni. Mul oli täielik katastroof.“

Pulk läks seepeale Tartu Ülikooli semiootikat õppima, sest ta pidi kuidagi sisustama aega, mis jäi uute lavakunstikooli katsete vahepeale. Näitleja õppis semiootikat kaks aastat. „Ma võin siin õppida, aga ma tean, et ma ühel päeval saan sisse ja nii oligi,“ meenutas ta oma mõttekäiku, mis lõpuks soovitud tulemuseni viis.

Teisel korral õppis Pulk luuletuse natuke paremini pähe. „Aga selleks, mis seal kohapeal juhtub, ei saa valmistuda, sind kas nähakse näitlejana või ei nähta,“ sõnas ta.