Esimesed töökogemused: kus ja kuidas teenisid Eesti moetööstuse tipud oma esimese palga?


Fotod: erakogu, Hendrik Osula

Kuidas teenisid tänased oma ala tipptegijad oma esimese palga, kui vanad nad siis olid ja kas nad mäletavad ka, mida sai esimese palga eest ostetud?

Meeleolukas tööots lõbustuspargis

Moekunstnik Tiina Talumees meenutab, et tema kõige esimene töökoht oli Tšehhi lõbustuspargis piletikontrolörina. “Olin siis 14. Tööle sattusin koos klassiõega, kelle vanemad selle koha meile välja sebisid. Koolinoorte hulgas oli tegemist väga nõutud ametipostiga. Palgast ei mäleta ma suurt midagi, olulisem sellest oli seltskond ja see, et sai tasuta atraktsioonidega sõita.”


Foto: Tiit Blaat

Profisportlase karjäär algas kaheksandas klassis

Omanimelise moemaja juht Raivo Holm teenis esimesed palgad spordilaagriga kolhoosides heinatöödel abiks käies. “Sinna saadeti terve meeskond, tööpäevi võis olla kuus kolm kuni viis. Teenistuseks oli vaid kommiraha, aga töö oli ka mingil määral fun – oli põnev, et saad midagi teha ja selle eest palka.” Keskkooliajal tuli kohustuslikus korras käia üks päev sügisel kolhoosides abiks kartuleid võtmas. “Töötasu selle eest ei makstud. Kaheksandas klassis algas juba minu profisportlase karjäär käsipallis ja töötasuks oli veerand keskmist palka. Võiks öelda, et seejärel enam rahamuresid polnud ja vanematelt taskuraha küsida ei olnud vaja.”


Foto: Hendrik Osula

Vajadus raha teenida õpetas leidlikkust

Tippjumestaja Katrin Sangla meenutab, et tema esimene palgaline töökoht oli umbrohu rohimine Roosna külas. “Käisin seal kolm suve ja vanust oli siis 12-14. Tegu võis olla peediga. Motivatsiooni hoidis üleval lubatud töötasu ja augustiks oli raha koos, et osta omale moodne jope.” Info töökohtade kohta levis suust suhu: “Naised poes rääkisid ja nii see info laiali läks.”

Vajadus oma raha teenida õpetas naisele leidlikkust. “Kooliajal õmblesin ja müüsin endisel Kadaka turul püksseelikuid. Kahest Marati kokkuõmmeldud öösärgist (hinnaga 7 rubla öösärk) sai ühe püksipaari. Riidevärv maksis vist 15 kopikat ja suure supipoti sees sai neid värvitud. Müüki läksid püksid 200 rublaga. Nõudlus ei raugenud enne, kui Kadaka turg suleti.”


Foto: erakogu

Tegus teismeiga sillutas teed oma äri loomiseni

Tallinn Dollsi brändijuhi ja moekeskuse Defitsiit eestvedaja Mari Martin läks esimest korda terveks suveks kohvikusse tööle, kui oli 13. “Olin abiline kõiges – pesin nõusid, teenindasin laudu ja arveldasin. Haarasin veel tööle ka oma pinginaabri ja siis olimegi vahetustega. Oi, kuidas ma mangusin, et mind tööle võetaks ja olin selle eest imetäulik. Päevad olid pikad, aga mulle väga meeldis.”

Kahel järgmisel suvel töötas ta keemilises puhastuses teenindaja ja triikijana. “Õhtuti käisin ka Emoris reklaame monitoorimas. Siis töötasin järgneval suvel trükifirmas klienditeenindajana ning sealt edasi Olde Hansas suvel. Peale keskkooli läksin suveks tööle USAsse ja see oli ka esimene täiesti iseseseisev pikem reis ja teistmoodi seiklused. Järgneval suvel töötasin ka Inglismaal,” loetleb ta. “Kui juba ülikoolis käisin, siis töötasin paralleelselt keemilise puhastuse Tartu filiaalis juhatajana. Ja sealt juba edasi hakkasin toimetama enda ettevõtmistega.”

Täpseid palganumbreid ta ei mäleta. “Aga mäletan eriti selgelt, kui ma ostsin enda raha eest esimese lõhnaõli, mida jätkus kaheks aastaks. Seda sama marki kasutan tegelikult tänase päevani. Aga olin ka suur koguja ja tagavara oli mul alati olemas, kui midagi hing ihaldas. Kaksikvennale oli ka vaja alalõpmata laenata,” muigab ta.


Foto: erakogu

Esimene palk 10-aastaselt

Baltika juhatuse liige ja ostu- ning tarneahela juht Ingrid Kormik meenutab, et korjas 10-aastaselt kohustuslikus korras Elva Noortelaagris tikreid. “Tunnitasu oli nii väike, et kulus külapoes maiustustele. Esimese lepinguga töö sain tutvuse kaudu 14-aastaselt, sisestasin suveperioodil elamislubade taotlejate andmeid Kodakondsus- ja migratsiooniametis, palganumbrit täpselt ei mäleta, kuid sellest piisas, et täiendada oma garderoobi uute riietega,” meenutab ta.


Foto: erakogu

Põllutöö suvilas

Modelliagentuuri E.M.A Model Management juht Katrin Rannaväli käis lapsena vanaema ja vanemate suvilas põllutööd tegemas, aga selle eest palka ei makstud. “Õppisin EKAs graafikat ja spetsialiseerusin reklaamindusele ja fotograafiale, viimastel kursustel hakkasin tööle reklaamifirmas Inorek, minu esimeseks tööks oli Inoreki korraldatud moepäevade reklaammaterjalide ja plakati tegemine. Palkasid kahjuks ei mäleta.”


Foto: erakogu

Viiendas klassis tunnitasu viis krooni

Baltika kommunikatsioonijuht Lilian Nõlvaku esimeseks töökohaks oli Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli aiandis suhkrupeetide kõplamine. “Oli aasta 1996, käisin viiendas klassis ja tunnitasu oli viis krooni. Päevad olid päris pikad, õppisin päikesekaitsekreemist, distsipliinist ja täpsusest lugu pidama ning mis kõige tähtsam – raha väärtust hindama. Suve lõpul ostsin teenitud raha eest kooliaastaks omale uued kuluvad, platvormkingad ja mustvalge kampsuni.”

Lilian otsis endale rakendust ka järgnevatel suvevaheaegadel: “Korrastasin kodukoha mõisaparki, põhikooli lõpus töötasin aga ettekandjana erinevates Pärnu restoranides ja kohvikutes.”


Foto: Marianne Ubaleht

Hea lugeja, kuidas ja kus sina oma esimese töökogemuse said?

Kommenteeri!


SISUTURUNDUS Millal sa viimati veetsid toreda päeva koos sõbrannadega?