KÜBARAGALERII! Eesti naiste kübarad 20. sajandi esimesel poolel: lihtsatest tanudest keerukate traatkarkassidel kunstiteosteni


Fotod: Eesti Ajaloomuuseum

Juba sajandeid on kõige rohkem kõneainet pakkunud aksessuaar olnud naiste kübar.

Eesti Ajaloomuuseumi tekstiilikogus on üks vabariigi suuremaid kübara kollektsioone, mis mahutab endasse 19.sajandi lõpu bonnet, bonnee ehk tanu tüüpi kübarad kuni 1990.aastate moodsate Pariisi ja Londoni kübaraäridest ostetud peakateteni välja. Periood 1900 kuni 1950 on kõige huvitavam seetõttu, et ei muutunud üksi vorm vaid ka materjal.

20.sajandi algus moeajakirjas näitas naist kui õrna, habrast, tavaliselt mittetöötavat olevust, kes nägi välja kui lillepuhmas. Moodne naine oli korsetiga keskelt kokkutõmmatud, seelik maani ja juuksed ülespandud suureks juuksepuhmaks, kus kasutati võltsjuukseid kui ka šinjoone. Sinna peale sobis loomulikult suuremahuline kübar, tihti traatkarkassile ülesehitatud.


Kõik fotod: Eesti Ajaloomuuseum

Suviti kanti suuremahulisi ja laiaäärelisi õlgkübaraid kui ka lihtsaid lamedapõhjalisi õlgkübaraid, mida kaunistati kunstlilledega. Sajandi esimese kümnendi lõpuks saavutas kübar enneolematu formaadi ,mida valmistati vuaalist, žoržetist ja muudest õrnadest materjalidest ning kaunistati jaana- ja paabulinnusulgedega. Lääne-Euroopas jõuti isegi nii kaugele, et kaunistati peakatteid linnutopiste ja puuviljadega. Eesti linnapildis võis näha kõige rohkem tehisõlest kübaraid jaanalinnusulgedega.

Sajandi algul domineeris Prantsuse mood tänu kuulsale Pariisi moeloojale Paul Poiret`ile, kes tõi moemaailma uued värvid, nii ere- kui tumelilla ja oranži, kaunistuseks sai roos. Kübaratele ilmusid roosikuhilad, üksikud suured roosiõied ja tumelillad kannikeste kimbud. Euroopa moekunstnike lemmikteemaks rõivaste ja peakatete kavandamisel sai orient, mis tõi kaasa ka peakattes uue vormi turbani, millest Eestis kasvas välja kõige tavalisem pottmüts.

Pottmütse kanti sügaval silmade peal, neid valmistati nii tehisõlest, plüüžist, sametist kui ka siidist. Moodne naine pidi olema tugeva meigiga, huuled tumepunased, silmad mustad kui öö. Eeskujuks olid tummfilmi kangelased, näiteks Mary Pickford.

Eestis oli kasutusel pottmüts kuni 1920.a.a. keskpaigani kuni tuli moodi uus vorm - cloche-kübar.

I maailmasõda muudab elu terves Euroopas, muudatused toimuvad nii majanduses kui kultuuris, samuti ellusuhtumises. Kardinaalne pööre toimus ka moeelus, ilmus uut tüüpi naine, lühikese poisipea ja sportliku hoiakuga. Alguse sai ka pehme bareti, nn Rembrandi bareti võidukäik, mis on püsinud tänaseni.

Kleit oli lühenenud, 1927. aastaks jõudis kleidi pikkus kuni põlvini, kanti pikki pükse, naised juhtisid autot ja sõitsid jalgrattaga. Lühike poisipea tingis ka uue kübaravormi kandmise. Uus moodne cloche kübar hoidis naisi oma lummuses kuni 1920ndate lõpuni.

Kübarate materjaliks valiti kõige massilisemalt tehisõlge, kuid peakatteid valmistati ka plüüžist, paelast, riidest, siidist, vildist. See kübar kuulus Villem Reimanni tütrele.

Kübaravilte ja samuti valmiskübaraid imporditi nii Prantsusmaalt, Saksamaalt kui ka Tšehhoslovakkiast. Eesti-Prantsuse kaubalepinguga oli määratud kübaratele ja kübarakuplitle võrdlemisi madal toll. 1930.a. keskpaigaks oli kübaraärisid koos rõiva ja puduga Tallinnas umbes 30 ringis. Mitmed ärid läksid kiiresti pankrotti, tegevusaeg oli ainult paar aastat, väga paljud natsionaliseeriti 1940. aastal.

Kübarategijaks pidi õppima, selle kohta anti välja kutsetunnistus. Kübarategija pidi tegema proovitöö, kui see tunnistati kõlblikuks, siis sai ta tunnistuse.

Ühe keskmise suurusega kübaraäri oli Koplis Vene-Balti tehase krundil, see kuulus proua Frieda Harchatile. Töökoda valmistas meeste ja naiste uusi kübaraid ning vanade puhastamist ning värvimist.

1930ndatel muutus mood naiselikumaks. Kleit pikenes, kanti lainelisi juukseid ja kübaravormid muutusid väga mitmekesiseks. Kübarad olid väiksemad kui kunagi varem, neid kanti ühe külje peal ja nimetati fantasiikübarateks

1930. aastate alguse kübaramoe mitmekesisus oli hämmastav, kuna moes olid nii suured kui väikesed, nii äärega kui ääreta, tirooli ja maskiballi kübarad.

Daamid olid elegantsed, kübaraid kanti koketselt paremal kõrval ja iga kleidi jaoks oli oma kübar, ja iga kübara jaoks oli oma kandmiskoht ja kellaaeg .

Alates 1930ndate keskpaigast muutus mood rangemaks, daami peakatted sarnanesid tihti meeste kaabuga.

Mida lähemale kümnendi lõpule, seda maskuliinsemaks muutus naine. Ilmus uus mood polsterdatud õlgade, peene talje ja lühikese seelikuga, mille juurde kanti kõrge servaga ja väga tugevalt kaldu teatud nurga all kübaraid, mis meenutasid saksa mundri vormimütsi.

Ka II MS ajal kõigi raskuste kiuste mõtlesid moekunstnikud välja uusi moode, materjalide puuduse tõttu muututi väga leidlikuks. Kingi valmistati puidust, kübaraid ja rahakotte pabernöörist, pehmeid barette valmistati kostüümi ja mantliriidest.

Sõja ajal tuli moodi jälle turban, mida tehti vuaalist, siidist ja lihtsamatest materjalidest. Tihti seoti pähe sall või rätik. Sõjaaastad tõid moodi fantastilisi kübaravorme, nii keerulisi ja šarmantseid kübaraid pole enam hiljem kantud.

Lihtsamaks muutusid kübaravormid ja materjalid peale sõda, jäi domineerima viltkübar. 1950ndatel olid kübarad parematest materjalidest, vormiti ümber ennesõjaegseid kübaraid, mis olid kvaliteetsest vildist.

Kommenteeri!


SISUTURUNDUS Vali kaunis pesu pulmapäevaks, mesinädalateks ja argipäevaks!