Kõik ühe nägematu etenduse nimel
Nimelt on Liisi selline inimene, kes suurt projekti ette võttes asub seda ellu viima järjest, korraga ja väga intensiivselt. „Kuna mul on komme anda oma moemissioonidele endast kõik, võibki juhtuda, et kaon neisse lihtsalt ära,” selgitab ta. Selliste „kadumistega” on muidugi kaasnenud omajagu naljakaid seiku, näiteks seegikord suutis moelooja kollektsiooni peakatteid värvides peaaegu et poolaalasti end koduukse taha lukustada.

„Naljakas on muidugi see, et korraldasin suure ürituse, kuhu oli kaasatud palju abilisi ja toetajaid. Kõige nimel sai tehtud mitu kuud ränka tööd ning ohvriks toodud magamata öid, kuid lõpuks olin ikka mina see, kes ei näinud moeshow’d ega üritusele saabujaid ja nende vahetuid emotsioone; kes ei näinud, kuidas kõndisid laval modellid ning kuidas nägi välja tervik,” tunnistab Liisi ühe moeetenduse korraldamise telgitagust.

Loomulikult sai moelooja tagasisidet pärast etendust, kuid kogenud disainerina võtab ta alati natuke mõtlemisaega, veendumaks, kas suured komplimendid olid ikka siirad või öeldud lihtsalt rõõmustamise eesmärgil. Seepärast ei oskagi ta nii värskelt veel öelda, mis tunne teda täpselt valdab ning kas kõige tehtuga ka rahule võib jääda. Kas Liisi seda kuulis, kuidas rahvas mitme komplekti peale ennastunustavalt plaksutas? Naise nägu läheb küsimuse peale naerule ning ta tunnistab, et see on alati hea märk.

Miks ta seda kõike teeb?
„Olen teatavas mõttes maniakk, võib ka öelda, et egomaniakk – mul on seda vaja,” ei hakka Liisi ilustama. Samas on ta nüüdseks aru saanud, et tema loomingut on vaja ka paljudel teistel. Seega loodab ta inimesi, ennekõike oma kliente, jätkuvalt inspireerida ja innustada.
Kui toome jutu tagasi „Hüperborea” kollektsioonile, tunnistab Liisi, et see valmis hästi hea vibe’iga – seda ehk seetõttu, et naine disainis esemeid, mida ta ise kanda tahaks. „Igas esemes on väga palju sees mind ennast.”

Kõnealusest kollektsioonist jäi silma, et mööda lava ei kõndinudki enam ainult pikad ja pidulikud kleidid – lisandunud olid bomber-jakid, kombinesoonid, kimonod ja lehvivad püksid. „Minu jaoks on tegu kuurort- ehk resort-kollektsiooniga, sest selles on palju hõljuvaid kangaid ja puhkuse jaoks ideaalseid komplekte,” arutleb autor. Kuna kogu kollektsioon on inspireeritud Hüperborea saare müüdist, millega Liisi puutus esimest korda kokku Valdur Mikita raamatus „Lingvistiline mets”, räägivadki selle esemed kodumaisest troopikast ja maagiast, mille järele moelooja külmal talvel väga igatses.

„Tabasin kohe ära, et Hüperborea lugu ongi see kollektsioon, mida oma peas teinud olin,” räägib Liisi oma äratundmishetkest. Tema jaoks on „Hüperborea” meeleseisund, tõeline paradiis ja ekstaas. Müüdi järgi ongi tegu jumalate saarega, kus nad oma muusadega puhkamas käisid. „Mind köitis eriliselt aga see, et oma koordinaatide poolest võiks Hüperborea paikneda just kuskil siin, Eesti või Baltimaade läheduses.”

Hüperborea müüdil on oma osa ka kollektsiooni jaoks valminud peakatete juures. „Müüdi kohaselt sai Hüperborea saarele ainult õhust ja nõnda hakkasingi mõtlema, kuidas siis jumalate ja muusade transportimine käis,” tekitab Liisi põnevust. „Minu silmis olid selle juures abiks ühed müstilised tiivulised olendid, veidi kiili moodi tegelased, kelle tiivad moodustasid põnevaid mustreid.”

Tehnoloogia versus floora ja fauna
Liisiga kipub ikka minema nii, et ta kuidagi lihtsalt puutub kokku õigete inimestega. Nii juhtuski ta mõni hea aeg tagasi oma Hüperborea saare ideest rääkima arhitekt Sille Pihlakuga. Tundis Sillegi ära, et tegu on väärt asjaga ning hüppas kohe pardale – või siis juba tiivale.
„Sille lahendas oma arhitekti- ja modelleerimisoskusega kogu mu idee ideaalselt ära,” räägib Liisi. Kampa lisandus ettevõte Shaperize, mis lõpuks peakatted ja aksessuaarid 3D-na välja printis. „Lisaks 3D-peaehetele olid mitmed peakatted tehtud vildist, laserlõikusega, et oleks natuke ökoloogilisem ja ökonoomsem ka,” täpsustab Liisi.

Hoolimata põneva tehnoloogiaga kaasaskäimisest tõmbab just viimastel aastatel Liisit nii inimese kui ka moedisainerina üha rohkem looduse poole. „Olen selline tüüp, kes ei suuda lõpmatult puhata, kuid mul on väga vaja minu niinimetatud loodusreise, kus auto pakitakse häid inimesi täis ja sõidetakse linnast ära, täiesti sihita,” räägib Liisi sellest, milline on tema ideaalpuhkus. „Looduse hindamine ja avastamine on tulnud minu juurde viimastel aastatel, varem ma seda nii väga ei tajunud.” See paistab selgelt välja ka Liisi loomingus, kus esemed peavad langema ja kukkuma, kleit tuule käes lehvima.

„Supernoova aegadel mõtlesin ainult kosmosest, kangetest ja tahketest materjalidest, ulmelistest vormidest ja mutatsioonidest,” meenutab Liisi. Praegu on eesmärk palju rahulikum – moelooja tegeleb palju kantavamate riietega ja põnev väljakutse ongi see, kuidas panna need hullused, mis toimuvad moelooja peas, täiesti kantavasse riideesemesse.

Mis järgmiseks?
„Nüüd algab minu jaoks kvaliteetse laisklemise aeg,” saab Liisi Eesmaa rahuga öelda. Tema suured austajad aga loominguvoolu raugemise pärast muretsema ei pea – eriliselt visuaalsete unenägudega Liisi suudab ka nendes oma järgmist kollektsiooni looma hakata, olgu selle juures abiks Hitchcock või Liisi enda kosmos.

Tutvu Liisi viimase kollektsiooniga siin: