Kui aus olla, olin ma hommikul ärganud liiga vara ja pool minust veel vaikselt tukkus. Omamoodi ju päris ebameeldiv vastata: „Kuule jah, ma ei mäleta sind.“ Aga ma olin vist jätkuvalt nii unine, et vastasin: „Ma tõesti ei mäleta...“ Mees ei lasknud end heidutada: „Sa hääletasid aastaid tagasi mu auto peale! Rääkisid, et tahad saada ajakirjanikuks ja igast plaane ... Ma olen ikka jälginud su tegemisi!“ Ma arvan, et see lause äratas mind kiiremini, kui hommikune kohvi. Igast plaane? Taevas küll, mida kõike ma võisin võõrale kokku pudrutada?

Tegelikult on seda juhtunud ka varem. Paar aastat tagasi teatas üks härra samuti ootamatult bussipeatuses, et olin tema auto peale hääletanud, kuid nüüd tal autot enam pole. Ähmaselt meenub, et neid lugusid on mul juhtunud veel... Ma hääletasin alates 15 eluaastast vähemalt 6-7 aastat jutti. Mu sõbranna elas linnast väljas ja ma ei viitsinud iial bussiga koju sõita. Ootasin tavaliselt mõnd luksuslikumat masinat (jep, ma olen täielik snoob - milleks hääletada Ford Sierra peale, kui järgmine masin võib olla Mercedes?). Kui tol hommikul head uut aastat soovides liftist väljusin, mõtlesin, et tegelikult on mul vedanud. Ma olen seitse aastat hääletanud ühest linnast teise, valges ja pimedas, suvel ja talvel ning mind on kohale viinud alati sõbralikud inimesed. Olgu öeldud, et oma tütrel ei lubaks ma iial hääletada ja ise ei tee seda enam ammu. Selle postitusega tänan kõiki neid, kes mulle kunagi on küüti pakkunud ja ühtlasi vabandan kõigi mind sõidutanud võõraste ees, et rääkisin nad surnuks sellest, kuidas minust peab kunagi reporter saama ... Aga mitte päris surnuks. Kes teab, kellega ma homme liftis kokku põrkan?

Outfit'i detailid:

Kleit: adidas
Kingad: ASOS
Käekell: Marc By Marc Jacobs
Kõrvarõngad: Pi-Ret Jewelry „Ruby On The Moon“
Make up: Dior
Fotod: Meisi Volt
Vaata Stella K. Wadowsky blogisse www.stellarium.ee