KAANELUGU | Ženja Fokin vaiba alla lükatud mälestustest: see on olnud päris valus rada, eriti meesterahvana

Tundub, et oled heas kohas, küsin ja nendin samal ajal. „Väga,“ sosistab Ženja Fokin pilgul, mis ühtviisi elev ja alandlik. „Kui ma vanasti kartsin sõna stabiilsus – mõtlesin, mis igav asi see veel on –, siis praegu julgen öelda, et see on parim, mis elus juhtuda võib.“

Alustame seekord hoopis lõpust. Lint kinni, diktofon kotti. „Tibu-tibu, ära näita,“ poetab Ženja, näol muie nagu kõige kavalamal rebasel, mulle veel miskit enne aidaa-embust pihku. See on väike granadill. Võrgutavmagus vili, mis reisis Tallinnasse otse Taist, kus moemaan hiljuti käis.

Kui koju jõudes isutaja pooleks lõikan ja selle paradiisihõngu aplalt sisse ahmin, taipan, kuidas mugulal on nimega vedanud – on ju selle rahvusvaheliseks kutsungiks passion. Eestistatult passioon ehk pöörane kolmainsus: kirg, armastus, kannatus. Nagu elugi – hapu ja hõrk käsikäes.